12. RAAMAT

Doris Lessing
Kui vanad suudaksid...

Doris Lessing (1919–2013) oli Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kes ei vaja pikemat tutvustamist. Ta oli pidevalt uut otsiv, uusi vorme ja žanre katsetav kirjanik, keda peeti üheks 20. sajandi silmapaistvamaks mõtlejaks. Juba tunnustatud kirjanikuna hakkas teda painama mõte, et käsikirju ei hinnata sageli mitte nende väärtuse järgi, vaid selle põhjal, milline ettekujutus on tekkinud nende autorist juba varem. Seepärast saatis ta Jane Somersi nime all kirjutatud romaani „Hea naabri päevik“ mitmele kirjastajale ja agendile. Vaid üks neist tundis ta stiili ära, kuid lubas vaikida ja mängu kaasa teha. Raamat avaldati ja see sai vähesed üsna kõhklevad ja leiged arvustused. Seejärel kirjutas Lessing veel teisegi Jane Somersi romaani, „Kui vanad suudaksid“. Raamatu pealkirjaks on pool ütlemisest: „Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid“ ning kesksel kohal on kahe keskealise inimese ootamatu kohtumine ja armastus.

Lessing ise on öelnud, et raamatu minajutustajat portreteerides kujutas ta ette, et selline oleks võinud olla tema ema, kui elu oleks talle seda võimaldanud. Jane Somers on eduka klantsajakirja peatoimetaja asetäitja, tema elu on peensusteni korrastatud ja paljuski etteaimatav. Ta planeerib seda nagu järgmise nädala rõivaid, mille ta igal nädalalõpul endale valmis seab. Siis aga paisatakse see kõik segi, sest juba esimeses raamatus satub Jane’i ellu vanainimene, kes annab sellele hoopis uue mõõtme. Romaanis „Kui vanad suudaksid“ on Jane juba pisut muutunud ja muutub ootamatute tunnete mõjul veelgi.

Lessingi raamat pole ainult ühe naise lugu, vaid tal on õnnestunud anda suurepärane läbilõige eri vanuses ja eri põlvkondadesse kuuluvate naiste eludest ja püüdlustest.